Ämm käis Ukrainas ja ma sain endale lõpuks oranži salli. Ja mitte lihtsalt — ikka sellise, kuhu peale on kirjutatud Наша Україна!

Kuula, kuidas eesti keelt räägitakse Euroopa Liidu keeli tutvustaval leheküljel. Mitu viga leiad?

Hambaarste varustaval firmal on ilmselt huumorisoont. Miks muidu on juba teisel hambaarstil, kelle juures ma olen käinud, selle lambi peale, mille abil su suud valgustatakse, kirjutatud "Delight"?

Niisiis, Tartu Ülikooli raamatukogu ette hakatakse rajama Juri Lotmani mälestusmärki. Seejuures peab konkursitingimuste põhjal "mälestusmärk olema suure üldistusastmega, eelistatud on interaktiivne abstraktne käsitluslaad." K., semiootikugi haridusega, rõhutas seepeale, et mälestusmärk peab kindlasti koosnema tähistajast ja tähistatavast. Omalt poolt lisan, et lihtinimene peaks saama nende kahe vahel istuda ja lapsed liugu lasta.

Presidendiasjanduse kohta ütles mu meelest kõige tabavamalt Paul-Eerik Rummo (keda on teatavasti hästi stiilne lihtsalt Paul-Eerikuks kutsuda) eilses "Kahvlis": presidendi institutsioon ju funktsioneerib ja on mehitatud ...

Ma tahtsin veel öelda Eesti filmi kohta: "Stiilipidu" ja kandideerib võõrkeelse filmi Oscarile?? Vaatasime seda eile õhtul ja ei suutnud ära imestada: materjali on, näitlejaid on, aga kuhu see lõpp vajub? Ja miks nii palju segaseks jäävaid kõrvalliine? Ja kus, vabandage, on sõnaheli? Ühesõnaga: hea meel, et kinno ei läinud vaatama ja ise DVD-d ei ostnud.

Igas't kultuuri olen jõudnud vahepeal sisse ahmida.

Näiteks KUMU. Kahjuks sattusime sinna lühendatud tööpäeval, mistõttu ringivaatamiseks jäi umbes poolteist tundi. Aga arhitektuuri sai selle ajaga ikka aduda. Lillad mummud rinda ja kohe liftiga kõige ülemisele korrusele. Maja tekitas kohe algul natuke müstilise tunde, sest kui liftist välja tulime, selgus, et mööda treppi saab veel ülespoole minna. Ainuke ratsionaalne seletus: tulime varem välja... Installatsioonid olid muljetavaldavad, eriti Kursk ja Estonia. Neid läksime lõpus veel vaatama. Ja need jäid ka pärast kummitama. Siis natuke "rääkivate" peade seina, kiiruga mööda klassikast ("ahah, siin see Viiralti Põrgu ongi") ja moodsast klassikast ("näe, ongi Soosteri Huuled") - ja juba aetigi välja. (Vähemasti mitte nii agressiivselt nagu ühes Kreeka muuseumis, kus veerand tundi enne sulgemist jooksis mööda saale muuseumitädi, kisendades ennastunustavalt ja mitte üks kord "Exit! - Out!")
Kokkuvõttes tekkis sama tunne, mis väidetavalt paljudel teistel: see pidi ju suur maja olema, aga ei ole! Mh. Muidu väga lahe.