28.9.07

Koolieelik

Eile sai see blogi 4-aastaseks. Ehk siis imiku- ja maimikuiga on möödas, kestab koolieelikuiga. Kainikueani on veel paar aastat aega. (Mh, miks see lause küll viib mõtted kööginurgas olevale poolikule veinipudelile?) Aga võib-olla on blogidega nagu koertega, mine tea.

Sünnipäeva puhul võiks siis ju ka teha väljaütlemisi, mis ma tavaliselt tegemata jätan. Blogosfääri kuumi teemasid kommenteerida või nii. Aga ei viitsi. Niikuinii ma SLÕlehte ei loe, vaid vaatan vajadusel parem pornot.

Ja siis veel seda, et vähe sellest, et tudengid tulevad tänapäeval kõik orkuti-kontodega, suur osa neist tulevad ka blogidega. Ja mina vahel mõtlen, et kas see, kui õppejõud loeb tudengi blogi, on juba perverssus või veel ei ole...

23.9.07

In vino veritas, in aqua sanitas

101 põhjust alkoholist keeldumiseks raseduse ajal:

[...]
Kaks kopsu tal, et laliseda laulukest.
Üks hea ja terve maks, see tal kui hobune.
[...]

Wtf? Maks kui hobune?

Mis püüdlik-emotsionaalne pläma? Üldse on kogu see kampaania veider, kuigi tegu on ju iseenesest õige asjaga. Võiks ju oodata šokireklaami, näiteks FAS-iga imiku pilti vms, mis tõesti mõjuks. Või kas või midagi sellist:


Aga näeme hoopis mingit keemialaboris poseerivat rasedat modelli, kes tõstab huulile sinise kolevedelikuga täidetud Erlenmeyeri kolbi, sellal kui taamal ootavad ometi teised laborinõud mahla, morsi, piima, hapupiima ja veega. Millised sümbolid, ah!? Ei šokeerita, püütakse lihtlabaselt ja läbinähtavalt hirmutada. (Noh ja sellest ma üldse ei räägi, et kogu kampaania leht on komavigadega pikitud.)


Ühendus Alkoholivaba Eesti, kelle egiidi all see kampaania toimub, on muidugi kurioosne nähtus. Fundamentalistid ei ole mulle kunagi eriti sümpatiseerinud. Ühenduse juhatuse esimees ja adventkiriku aktivist Lauri Beekmann on seesama, kes paar aastat tagasi avaldas arvamust, et president peaks iseseisvuspäeva kuulutama alkoholivabaks, pannes ühte lausesse alkoholireklaami, "pidulikkusega seonduva pokaalide kokkulöömise" ning tänaval kohatavad joodikud.

Ega mina pole mingi alkoholi propageerija, aga aktiivsed täiskarsklased on sama kriipi nähtus kui Jehoova tunnistajad või mormoonid. Ja ikkagi tundub mulle väga silmakirjalik see, et rasedate või üldse naiste alkoholitarbimisega justkui võideldakse (hiljuti oli see jube kampaania punamütsikesega), aga mehed ei huvita kedagi. Purjus mees olla ju pigem naljakas (näh, on teine pisut tipsutanud). "Isa, joo!"

Mina, muide, nagu selgub, mees ei ole, sest ma olen Areeni meestekate edetabelist lugenud ainult üht teost. No ja Švejki ka.

17.9.07

Kaks ust...


...kaks peremeest.

Natuke vanem kui aastatagune pilt Pärnust.

15.9.07

Jawohl, meine Führerin!

Ülikoolis, selgub, on probleeme subordinatsiooniga. Inimesed, näe, pöörduvad otse dekaani või isegi rektori poole ja jätavad vahepealsed astmed vahele. Seetõttu tuli täna "alla" kiri hoiatusega "võtke teatavaks alljärgnev ja toimige vastavalt sellele":

Viimasel ajal olevat olnud mitmeid juhtumeid, kui töötajad pöördusid otse rektori või dekaani poole. Igasuguste taotluste, pretensioonide ja personaalküsimustega tuleb kõigepealt minna instituudi juhataja /.../ juurde, kelle kõnetund on /.../. Alles pärast seda, kui instituudi juhataja on probleemiga tutvunud, saadetakse paberid edasi dekaanile ja dekaani kaudu järgmise institutsiooni juhile. Sama lugu on isiklike probleemidega, alustada tuleb ikka instituudi juhatajast, kui tema ei saa või ei suuda probleemi lahendada, suunab ta ise töötaja edasi.

Jajah, see tähendab ka seda, et kui tahad näiteks rektori fondist oma spaa-reisiks raha küsida, siis pead kõigepealt instituudi juhataja ning dekaani allkirjad avaldusele peale võtma, sest rektor ju ei viitsi paberi sisusse süveneda ja äkki annabki.

Huvitav, kas on pelk kokkusattumus see, et taoline kiri rektoraadi poolt teele saadetakse just sel ajal, kui rektori kohuseid täidab Frau Pean-prorektoriks-jääma-sest-muidu-kaotan-professorikoha?

13.9.07

yki-kakki-kommi-nommi.ut.ee

Ma olen vahel mõelnud, et mille järgi küll arvutitele nimesid pannakse: lihtsalt IT-poisi hetketujust lähtuvalt? Võtame näiteks valiku Tartu Ülikooli keskservereid: adalberg, tiku, taku, tups, murakas, mustikas, pasun, ilge, uru, legolas, oinas, sokk, tall, kits. Viimased neli annavad ilmselt märku zoofiilsete kalduvustega patsipoisist, aga eks looduslähedust on tunda teisteski.

P.S. Tegelikult on olemas ka serverid lammas ja utt, nii et ilmselgelt on näha maalt linna tulnud IT-mehe igatsust rohetavate väljade ja karjuseidülli järele.

10.9.07

It's a thing. - Is it? - Yes.

Ma ei suuda jätta mainimata, et Wikiquote sisaldab terve hulga tähelepanuväärseid dialooge sarjast "Black Books"!

9.9.07

Äh, habent sua fata libelli

Kui keelek6rv kirjutas, et loeb häbiväärselt vähe, tundsin end otsekui teolt tabatuna. (Ja ma ei mõtle seda viimast väljendit "Väikese pornoraamatu" tähenduses. Kui järele mõelda, siis ei ole ma isegi seda raamatut lugenud.) Samas rahustan end selle süsteemiga, et vetsus on alati üks "Loomingu Raamatukogu" sarjas ilmunud vihk, kuigi ma olen tegelikust ilmumisjärjekorrast lugemisega pisut maas. Kas on tõesti kätte jõudnud aeg, mil ma loen vaid seda, mis koju kätte tuuakse või juba raamaturiiulis olemas on? Millal ma viimati raamatukogust ilukirjandust tõin? Millal ma viimati raamatupoes käisin? Ah, lohutan end sellega, et enne d-töö lõpetamist ei tohikski aega ilukirjanduse lugemisele kulutada. Veel üks stiimul asi selle aasta numbri sees ära teha!

Aveke tuletas meelde Narva mnt kunagise antikvariaadi Tartus koos sealse koguka proua ja tema kaniiniga. Heldimuspisarad tulid silma. Mäletan siiani, kuidas ma esimese kursuse tudengina seal seenemäärajate vahel Suuri Antiikseid Klassikuid otsisin ning proua mind sellega rabas, et nimetas Homerost Homeroseks, mitte Hoomeroseks. Ilmsesti siis saigi must vabakutseline tähenärija. Ja kui keegi ei räägi mind ümber, kavatsen ma kunagi teha teoks oma unistuse ja hankida antikvariaatidest kõik ilmunud LR vihud. Ja kõik need... ah, ma parem ei hakka. Unistusest ise ühe "Black Books" raamatupoe omanik olla ma ka parem ei räägi.

Mittelugemist kurtnuna saan siiski lisada, et augustis Tallinnas konverentsikonvoiks olles lugesin läbi David Lodge'i raamatu "Paradise News", mille leidsin sõprade riiulist, ja pool uuest Cicero-tõlkest. Lodge on jätkuvalt tore, nüüd peaks veel ette võtma raamatu "Thinks", mida K. hiljuti luges ja kiitis. Cicerost kuuleb hiljem.

Ja ma ei suuda vist vastu panna ja tellin Jasper Fforde'i uue Thursday Nexti raamatu "First among Sequels", kuigi selgub, et selle esmaväljaanne on vigane. Ja siis hakkan jälle selle peale mõtlema, et kodus ei ole ikka raamaturiiuleid, vaid neid asendavad banaanikastidest kolmekorruselised ehitised.

E non ho amato mai tanto la vita!

Minu ooperikogemus on väga kasin: kaks erinevat "Traviatat" laivis ja üks "Tosca" läbi telepurgi. Olen endale senini kinnitanud, et ma ei ole veel ooperi jaoks valmis. Nüüd vist hakkan valmis saama. Aga tundub, et enne järjekordse ooperi vaatamist tuleb teha kaht asja: 1) kuulata see vähemasti kord läbi; 2) lugeda läbi libreto, soovitavalt originaalis. Sest MUL ON KÕRINI sellest, et ma pean vaatama subtiitritest mingit Taisto Noore tõlget, mis, vabandage väga, vaikib, samas kui laval sopran huilgab.

Mul on muidugi üldse igasugu kontserdikavadega probleeme, sest ma ärritun alati, kui ettekantava teose tekst on tõlgitud mööda, lühendatult, mugandatult, ühtlustatult, tasalülitatult. Eks ma olen sellest siin varemgi kirjutanud (näiteks 2004 juulis või eelmise aasta septembris).

Ja kui Katariinake kirjutas oma kogemustest Carmina Burana eestikeelse tõlkega, siis tõusid mul esimese hooga juuksed püsti, sest hetkeks, üheks koletuslikuks hetkeks arvasin ma, et seda teost hakatakse esitama eesti keeles! Aga Mati Soomre tõlke kohta (LR 25/2006) tasub lugeda ka Kristi Viidingu arvustust "Sirbis".

P.S. Giacomo Puccini eesnime hääldatakse [džakomo], mitte [džakomo].
P.P.S. Carmina Burana esimest sõna hääldatakse [karmina], mitte [karmina].
P.P.P.S. Dixi.