Muide, käisin kinos "Somnambuuli" vaatamas. Tundub, et sellesse saab suhtuda ainult kas mustalt või valgelt. Minule, soolt mehele, meeldis. Eksistentsiaalne äng, mis tekitab kokkuvõttes puhastumise ehk katarsise. Pluss väga hea näitleja- ja kaameratöö. Ma ei saa aru nendest, kes nimetavad seda "tüüpiliseks Eesti filmiks", "õudseks depressiivseks jamaks" vms. Ainult sellega olen küll nõus, et enne lõpulaulu näidatud kiri, kus loetleti üles kõik need surnud ja küüditatud, ei sobinud sinna. Ei ole nõus ka sellega, et filmis on liiga palju seksi ja paljast keha. OK, jätame selle seksi sinnapaika, aga paljas keha mõjus (vähemasti mulle) täiesti loomulikult ja orgaaniliselt. Aga maitsete üle, teadsid juba vanad roomlased, ei vaielda.