Nina on seest paistes ja nohu vaevab. Nii tore tüüpiline sügisene episood :-(
Oma vana kraami koristades avastasin "olmeluuletuse", mis on kirja pandud 1995. a. 12. märtsil, see on siis ülikooli 2. kursusel, kui elasin Narva mnt. 89 kurikuulsas ühiselamus. Kuna see kaob mul varsti niikuinii uuesti ära, panen parem siia kirja:

Alustasin oma oopust öösel kahe paiku,
äsja veidi sõin ja tundsin suus veel leiva maiku.
Mõtlesin, et õhtu tuleb ikka kokku võtta -
ja siis saatsin luulelennu une vastu sõtta.
Peas ei olnud absoluutselt mitte ühtki mõtet
ega tulnud meelde ühtki riimi-, värsivõtet,
aga, algus tehtud, voolab sõnu nagu kaevust,
nii et hakkan pajatama rõõmudest ja vaevust.
(Muide juba esimeses reas ma valetasin -
alles üks siis näitas kell, kui pasta käiku lasin!)
Akna taga konutavad seitse prügikasti,
ööl ja päeval nende juures mehi mitut masti.
Praegu tegin akna lahti, kuulsin kassikisa.
Tänan! Kolks! (Läks aken kinni.) Pole tarvis lisa!
Kuulan mingit musasaadet, täna Raadio Kahest,
Pihlamägi küll, ent võib ju lubada ka vahest.
Laulud muudkui armastusest, puha võõras keeles,
mõni neist on täitsa võõras, mõni juba meeles.
Praegu käisin köögis, võtsin lonksukese juua,
homme tuleb poodi minna, leiba-saia tuua.
Üliõpilase kõht on alati vist tühi
(välja arvatud võib-olla kohe pärast pühi!)
Tunnen, et mu magu saadab üles väikseid mulle,
kuidas sööksin praegu näiteks maitsvaid kapsarulle!
Aitab jutust! Kes see räägib öösel hilja söögist!
Lähen toon veel lonksu vett niinimetatud köögist.
Olmeluuletuste alal ei saa minust spetsi -
lõpetan ja lähen vetsu (riimi pärast - vetsi)!
Käisin, kergendasin end ja nüüd poen kohe põhku,
enne avan akna, lasen pisut värsket õhku.
Nüüd saab paber otsa, uni kah on ammu juba -
magage siis hästi kõik, ja gute Nacht, mu tuba!