"Oleskelin kusagil keldris, kus suur lai laud oli täis kivivaagnaid, mis olid ääreni täis hallika vett. Aga see ei olnudki vesi, oli vedel kuuvalgus, milles ujusid kalad ringmängus lauldes.
Võtsin nõtke veo, kui ulatava käe, sidusin talle otsa õnge ja heitsin liuda. Aga need ei olnudki liuad, olid elavad, naeratavad kuud taevast maha kukkund, valgussuud täis kalu. "

"Emajõel on tänavu kevade liigliha. Kaugele on ta sirutand luhas ja rabas oma vesiihu, kallistades oma märgade peodega kalamehemaja ja ulatades omad vabisevad reied uulitsate järele. Sildade mitmekordne kurk joob taevast, ahmides ja sulisevalt lauldes. Jäälõhkujate raudninad terava väitsena lõikavad jõgiliha."

Ja nii edasi...
Albert Kivikase "Lendavad sead". Vapustavalt kohisemapanev lugemine :-)