"... mulle hakkas näima, et ... ma tahtmatult teda laubin¹. Ometi peeman² kõndima..."

¹ Kuulan sõna.
² Jätkan, teen edasi.

Turgenevi "Luuletusi proosas" Johannes Aaviku tõlkes. Tallinn: Eesti Raamat, 1972. Trükiarv 10 000. 1972. a. selline asi ja sellise trükiarvuga? Kas tõesti ainult seepärast, et vene kirjanik (kes viimased 20 aastat elas välismaal)?

Ma ei suuda panna vastu kiusatusele tsiteerida Kaarel Laikivi saatesõna tervikuna:

   "Otsime vigu – ega leia.
Selle keele õigekeelsussõnaraamat on veel ilmumata ja ega teda antagi vististi kunagi trükki, sest keelt ennast kirjutab täpselt üks inimene maakera peal ja temal on oma õigekeel kaanest kaaneni peas. Meie teised otsime tarviduse korral selle tükke siit-sealt kokku ega ole hõlbemat pälvinudki, sest et me ise kirjutame ju üht teist õigekeelt.
   Jah, muidugi pole too üheeksemplarine õigekeel sama mis meie neljakümnetuhandeeksemplarine. Kuid kes on teinud kindlaks, et tolle ühe terviklikkus või kommunikatiivne potentsiaal tingimata viletsam on kui neljakümnetuhandelise oma? Ja ei vist taha keegi väita, et arukalt ja helgemeelselt tehtud transfusioonid tollest ühest tosse neljakümnetuhandelisse ei tule viimasele kasuks, kui ometi naudime juba aastakümneid selliste siirdniristuste tulemusi.
   On hea, kui käime oma õigekeelsusallika jälil. Siis vähemalt ei saa keegi meile ette heita, et teeme vigu; õigekeelsussõnaraamat on tall, kes meie keelemaailma patud kannab. On samuti hea, isegi väga, kui me mõnes detailis õigekeelsussõnaraamatu ületame. Kes seda oskavad, neid on küll paraku vähem kui end oskavat arvajaid. Õieti ainuke asi, mis on keelatud, see on teha sõnastikust sandimini – olgu detailis, olgu tervikus.
   On siis ka lubatud teha hoopis oma õigekeelt sel üksikul aastasadade voolus, kes seda oskab."