Tähendab, 1988-1989 ja sealkandis olid Sõnajalad hästi popid. Ja ühel saatuslikul päeval ostis õde kassetid "Tulge kõik" ja "Laulan loojale hümni". Kristlik camp par excellence. Mingisugune vunk peab nendes lauludes sees olema, sest ei oleks ju muidu võimalik, et nad mind 15 aastat hiljem kummitavad. Nii et kui keegi ümiseb Tartu tänavail omaette "bum-bum-bum-bum, kuni usu läbi leidsin ta..." või "kas usud sinagi, et Jeesus Kristus on iganenud müüt..." või "Tulge kõik, vangid ja vabad..." või ... nojah, siis olen see mina.