Kätte sattus üks vana "Vikerkaar" (3/1995), kus Marju Lepajõe arvustab David Šahari raamatut "Suvi prohvetite tänaval" (heebrea keelest tõlkinud Kalle Kasemaa, LR 46-48/1994). Eht marjulepajõeliku sarmiga kirjutatud lugu. Meenutagem toonast libedat talve ning aega, mil ülikooli peahoonet valvas tuuurvamees. Mina lähen bukinisti juurde vanu LR-sid sobrama.

"Ehkki Šahari raamat pakub algupäraseid isiksusi küllusesarvest, on just Gabrieli mälestuse hele omnipresents see, mis pärast raamatu kinnipanemist enam ei kaogi. Ta tundub olevat igal pool – seisab naeratades Kaubahallis, kui minna ostma õhtust kurvastuse veini; kui libastud teenindusmaja ees, "jälgib ta kogu stseeni otsekui teatritüki pealtvaataja, kiirates rahu ja kindlust, ning tema silmade soe naeratus vabastab sind" ängistusest rebenenud riiete ja moondunud jala pärast; ja isegi ülikooli peahoone masendav morn turvamees tundub vahetevahel olevat pigem mõistatusliku pilguga Gabriel Luria oma kuldnööpidega sinises kuues ja valgetes pükstes."