Oodatud päev jõudis kätte ja JCS-i piletid õnnestus realiseerida selle - ma ütleks - rokk-muusikali külastamise teel. Sattus olema järjekordne vihmane õhtu, vihm kestis kaks kolmandikku etendusest. Ma ei tea küll, mitu "kuiva" ja mitu "märga" päeva osalistel on olnud, aga igal juhul mängisid nad asja suurepäraselt välja, pööramata (näiliselt vähemasti) vihmale mitte mingit tähelepanu. Õnneks ei olnud ka väljakuulutatud vaheaega, ju sedagi vihma tõttu. Ka publik oli vihmaga arvestanud, meetmed tarvitusele võtnud ja seetõttu õnneks lavale keskendunud.
Ma ju läksin suurte lootustega, olles viimase paari kuu jooksul mitu korda arvutist kuulanud JCS originaalplaadistust, vaevelnud kummitavate laulude ja sõnade käes, lõpuks lugenud arvustusigi, nii lehtedest kui bloogidest. Aga... haa! ma ei pidanudki pettuma! Mõtlesin siin just püksisäärtest vett välja väänates (kaks keepi, aga ikka jäi väheks!), et äkki vihm andis kogu asjale veel mingi omaette väärtuse juurde, rohkem trotsi ja energiat, kirge isegi. Aga võrdlusmoment puudub.
Ja osa, millest ei pääse: esitajad. Vaiko Eplik, Liisi Koikson (rohkem Liisit!) ja Lauri Liiv kandsid minu jaoks seda etendust (ja ilmselt ei lisa ma sellega midagi uut). Üllatav oli just viimane, kahest esimesest muud ei oodanudki. Jeesus, no tema peab tükis muidugi olema, ilma läheks raskeks. Ja ka Stephan Hanseni esitus oli väga hea - aga see on tõesti ikkagi Juuda etendus!
Nii et well done! (Panen teile südamele, et minu madala välise emotsionaalsuse skaalal on hüüatus 'väga hea!' kogu ülemine 20% :-) Edasine emotsioon suubub diskussiooni, soovitavalt koos hea sõbra ja klaasi veiniga. Unless...)