Igas't kultuuri olen jõudnud vahepeal sisse ahmida.

Näiteks KUMU. Kahjuks sattusime sinna lühendatud tööpäeval, mistõttu ringivaatamiseks jäi umbes poolteist tundi. Aga arhitektuuri sai selle ajaga ikka aduda. Lillad mummud rinda ja kohe liftiga kõige ülemisele korrusele. Maja tekitas kohe algul natuke müstilise tunde, sest kui liftist välja tulime, selgus, et mööda treppi saab veel ülespoole minna. Ainuke ratsionaalne seletus: tulime varem välja... Installatsioonid olid muljetavaldavad, eriti Kursk ja Estonia. Neid läksime lõpus veel vaatama. Ja need jäid ka pärast kummitama. Siis natuke "rääkivate" peade seina, kiiruga mööda klassikast ("ahah, siin see Viiralti Põrgu ongi") ja moodsast klassikast ("näe, ongi Soosteri Huuled") - ja juba aetigi välja. (Vähemasti mitte nii agressiivselt nagu ühes Kreeka muuseumis, kus veerand tundi enne sulgemist jooksis mööda saale muuseumitädi, kisendades ennastunustavalt ja mitte üks kord "Exit! - Out!")
Kokkuvõttes tekkis sama tunne, mis väidetavalt paljudel teistel: see pidi ju suur maja olema, aga ei ole! Mh. Muidu väga lahe.