Kahjakahjatsus

Ma olen endale mitu korda lubanud, et ei loe luuleraamatute arvustusi, aga tänases "Sirbis" sattus pilk ikka peale. Nii kahju on lugeda, kuidas arvustajale (Mathura) jääb tabamatuks Hando Runneli raamatu "Armukahi" kahemõtteline pealkiri. Kuidas muidu mõista seda, et pealkirja käänatakse läbivalt omastavas "Armukahju" ning et arvustuses on lause "Runnel omistab armastusele oma pealkirjas kahju tekitava loomuse." Aga kuhu jääb KAHI, KAHJA (jook)ohvri tähenduses?
Ja üldse, vabandage, mis kriitika see on: "... on näiteks raske näha veenvat põhjendust rea "kuu, kuu, kullake" kaheksakordsele kordusele luuletuses "Südaööl" (lk 61)"? Kõlab nagu nõuka-aegne tekst!