"Kas soovid aperitiivi?" küsis Colin. "Mu klaverokteil on valmis, võid proovida."
"Kas see töötab juba?" küsis Chick.
"Perfektselt. Häälestamisega oli küll raskusi, kuid tulemus ületab kõik ootused. "Black and Tan Fantasy" põhjal segasin ühe tõepoolest jahmatava joogi."
"Mismoodi sa seda teed?" küsis Chick.
"Tegin nii, et igale noodile vastab kindel alkoholimark, liköör või lisand," seletas Colin. "Fortepedaal annab vahustatud muna ja pianopedaal jää. Seltersi jaoks on vaja trillerit ülemises registris. Kogused sõltuvad otseselt noodipikkustest: kuuekümneneljandiknoot võrdub kuueteistkümnendikuga ühikust, veerandnoot ühikuga, täisnoot nelja ühikuga. Aeglast meloodiat mängides käivitub eriline registrisüsteem, mis jälgib, et doos ei suureneks - muidu saab kokteili liiga ohtralt -, vaid et tõuseks alkoholisisaldus. Sõltuvalt loo pikkusest võib soovi korral varieerida ühiku suurust, vähendades seda küljel oleva graafiku abil näiteks sajandikuni, et saada jook, mis arvestab kogu harmooniat."
"See on keeruline," arvas Chick.
"Kõike juhivad elektrikontaktid ja releed. Ma ei lasku detailidesse, neid asju tead sa isegi. Ja muide, lisaks kõigele võib sellel klaveril ka musitseerida."
"Imetlusväärne," ütles Chick.
"Ainult üks asi pole veel päris korras," tunnistas Colin. "Probleeme on munavahu fortepedaaliga. Pidin sellele lisama omaette ülekandesüsteemi, sest liiga tulise pala puhul hakkas kokteili sisse pudenema omletitükke, ja neid on raske neelata. Selle teen veel ümber. Hetkel piisab, kui ettevaatlik olla. Rõõsa koore jaoks on alumine sol."

Boris Vian, Päevade vaht. Varrak, 2001 (sari 20. sajandi klassika)