Muide, ühest Jaan Krossi raamatust (millisest? Paigallennust?) on mul siiani meelde jäänud ühe Rilke luuletuse salm (tuntud luuletus, räägib otsesõnu puuris olevast pantrist, aga ka kõigest muust):

Sein Blick ist vom Vorübergehn der Stäbe
so müd geworden, dass er nichts mehr hält.
Ihm ist, als ob es tausend Stäbe gäbe
und hinter tausend Stäben keine Welt.