Käisin Vanemuises Mati Undi "Meistrit ja Margaritat" vaatamas. Lõpuks. Nii undilik lavastus, et läks vahepeal vaadates "Vend Antigone, ema Oidipusega" (nüüdseks mängukavast maas; täiesti juhuslikult tsiteerib seda just Amadeus) sassi isegi hetkeks. Vaatamata eelnenud kahele (küll vaoshoitud) hoiatusele kolleegide poolt läheb mulle see Undi teater väga hästi. Sealhulgas muusikaline kujundus. Ja millised mällusööbivad stseenid, nagu näiteks "verega" ülevalatav alasti Margarita...
Ainult üks asi häiris mind mõlema mainitud etenduse puhul. Unt kasutab pidevalt traagilise lõhkumist koomilisega. Mu jaoks on seda koomikat pisut palju ja pisut ülepakutult. Justnagu pidev katkestatud suguühe, kui lubate võrdlust.