Põhimõtteliselt peab vetsus ikkagi lugemist olema, ma arvan. Kõige paremini sobivad muidugi teatud lühikeste tekstide kogumikud – näiteks sõnaraamatud (vt. allpool), anakdoodiraamatud (mu eelmine seltsiline: raamat anekdootidega Tartu Ülikooli kohta) või luuleraamatud (mu üleeelmine seltsiline: Kivisildniku "Päike, mida sa õhtul teed"). Luulekogudega on muidugi nii, et ega igaüht ikka vetsus ei tarbiks ka. Ja see ei olnud mõeldud kvaliteedi kohta või midagi. Ma arvan, et ma lähen ostan Vanapa "Päti vile".