Ja veel muistiseid: eurodebatt 1997. aastal:

Härra Jaan Muna on tõsiselt pahane. Jälle üks võimumeeste jahumine! Kõiki Tartu linna avalikke üritusi oma podisemisega ilmestav mees tõusebki püsti ja ütleb välja oma arvamuse: «Kaua te nämmutate!? Aeg on otsustada. Mina ei ole kunagi näiteks banaane ostnud, aus inimene neid ei osta. Need on mürgitatud igasuguste ainetega. Eesti valitsus peab nendega rahva mürgitamise lõpetama, mitte Euroopa Liitu astuma!» Ning Muna istub mürtsti tagasi oma toolile «Ei»-meeste leeris.

[...]

«Ei»-mees Lembit Sulbi on ennast kaua aega ärgitanud, lõpuks hüppab ta püsti ja teatab: ta tahab pisut süsteemselt rääkida.
«Ärge rääkige, palun!»
Valdar Parve on rõdul tõeliselt anuva näoga. Rahvas rõkkab naerda.
«Räägin küll! Mis te olete tsensor või?»
Ning Sulbi räägib, et ta vaatas Euroopa Liidu dokumendid läbi, kuid loogilist seost neist ei leidnud.
«Eesti tohib liituda vaid sellistel tingimustel: Oirroopa seadusandlusest ei tohi järgi jääda rohkem kui üks kümnendik. Ametnikest ei tohi järgi jääda rohkem kui kümnendik!»
Valdar Parve hoiab rõdul pead käte vahe.

[...]

Malle Salupere tuleb ja küsib, kas keegi ei tahaks lugeda tööpartei ajalehte. Keegi ei taha.