Sattusin täna kohtuhoone juures auto peale, millel oli kiri "Jõudluskontrolli Keskus". Müstilisena tunduva nimetuse sisu sai selgemaks allpool olnud ingliskeelset nimetust vaadates: "Estonian Animal Recording Centre". Muu hulgas saab vaadata täpset juhendit, kuidas kõrvamärke (kitse ja lamba oma 6.50 tk, täiskasvanud sea oma 6 kr, põrsa oma (nn. nööp) 5 kr, veiste omade paar 18 kr) loomadele külge panna.

Pärast seda kui ma Times Literary Supplement'i tasuta proovinumbri koju tellisin, olen ootuspäraselt saanud juba mitu kirjas, milles ärgitatakse seda väljaannet tellima. Viimane kiri on kirjutatud sellises jõulises stiilis, et kohe pean mõnd lauset tsiteerima:

A TLS subscription, perhaps more than any other, denotes a certain intellectual feistiness. A confidence in one's own opinions tempered with a willingness to entertain the views of one's peers.

On the subject of ideas, much has been written (some of it even in grammatically correct English) about the supremacy of the Internet and the corresponding demise of the printed word. But you and I know something the pundits appear to have forgotten. Books are still the primary source of new thinking...

ja lõpuks

PS Subscribe today: the world's intellectual elite are waiting for you to join them.

Mati Unt jättis siinsete kollaste kassidega siis nüüd lõplikult hüvasti...

Aga laupäeval käisime Ehala kontserdil. Kõik olid seal. Ja ainult mõnele esinejale olekski tahtnud öelda, et "palun, ära sina seda laulu laula!" Öösel koju jõudes kuulasime läbi Ehala plaadid, nii palju kui neid oli, ja siis veel otsa pooled Mäksi plaadid ka ja pool pakiveini ka. Peab ju.

Ongi puhkus läbi. Taas tööl. Millegipärast üksi. Teised kõik ilmselt alles puhkavad.

Puhkus on möödunud vägagi aktiivselt, mis tähendab seda, et olen vahepeal olnud kaks päeva Peipsi ääres Lagedil (sellega kaasnes ka esimest korda elus Peipsi vees käimine) ning neli päeva Käsmus (mis sisaldasid peale ohtra veini ja grill-liha tarbimise veel 45-kilomeetrist jalgrattamatka, paadisõitu, torupillipäevade ja viikingipäevade piilumist ja palju muud).
Ühtlasi osalesin trupis Käsmu Tsirkus. Nimelt otsustasime Käsmust merele läinuna sõita paadiga Võsule sööma. Võsu rannas saime paadiga põlvekõrgusesse vette ja siis jäi paat kinni. Meie kalpsasime kalda poole. Aga siis selgus, et põlvesügavune vesi lõppes vahepeal ära ja tõusis nabani. Nii me siis seitsmekesi kalda poole ukerdasime, kes aluspükste väel, kes pikkade pükstega, kes puhta paljalt (mõnel ettenägelikul olid ka ujumisriided). Ja nii pärast sööki ka tagasi. Tore etendus Võsu rahvale. Õnneks oli paadis ohtralt veini...

Naabri-Endel ärkab hommikul vara ja hakkab õues kolistama. Poole kaheksa ajal või nii. Vahel taob rauda, vahel saeb, vahel puurib. Vanainimesel läheb uni ära. Ma muide arvasin, et Tartus on siiani mingi kehtestatud "öörahu" aeg. Aga selgub, et ei ole. Endel tundub muidu normaalne. Laenas meile isegi tugevamat voolu, kui remondimehe saag üheski meie korteri augus tööle ei hakanud, vaid kaitsme välja lõi.

Natuke kohutav on see, et lapsepõlvekodus Pärnus olid meil naabrid Endel ja Asta. Ja eks arvake ära, mis praeguse Endli naise nimi on?