700. postitusega võiks näiteks tähistada seda, et laupäeval sõin esimest korda elus nii palju sushit kui tahtsin. Nimelt oli siinses sushi-baaris, mille asukoha ma varakult Internetist üles otsisin, siuke all-you-can-eat lõunabüffee. Nii et ma sõin tegelikult kõhu sushist täis. 22 tükki...

Nüüd ei tule uni. Aga see ei ole ilmselt liigsest sushist (ega ka igaõhtusest türklaste döner'ist, millest ma Saksamaal olles kunagi ei suuda loobuda). Pigem sellest, et homme peab õigeks ajaks rongiga Frankfurti jõudma. Ja ega ma muidu saksa täpsust teades ei pabistaks selle pärast, et ma võtan kõige hilisema võimaliku rongi, aga siia Würzburgi sõites jäi rong tund aega hiljaks...

Ostsin lennuki peale siinsest raamatupoest ühe ingliskeelse menuki kaasa, sest saksa keeles loen ma ainult erialast kirjandust ja ajakirju :-) Igatahes ma käisin kolmes sellises tavalises raamatupoes ja kõigis oli ühes nurgas riiul, mille kohal lakooniline silt "Books". Sealt ma siis leidsingi selle Matthew Pearl'i menuki "The Dante Club", mis, ma vaatan praegu veebist, on sel aastal ka eesti keeles välja tulnud. Nujah. Kust ma pidin teadma. Igastahes pani mind ostma määratlus "intellektuaalne õõvar" (ehk siis thriller), kuigi ma loodan, et ta ei ole sellel tasandil intellektuaalne nagu Dan Browni "Da Vinci kood", kus lugejal on kõik salakirjad ja mõistatused oma 10 lk enne tegelasi lahendatud...

Kui juba õõvatekitavaist asjust jutt, siis ma nägin täna üht kombinatsiooni, mis oli lausa jäle: uhkes valges pulmakleidis pruuti, kellel oli sigaret suunurgas... Oleks pidand pilti tegema...

Aga nüüd magama. Kõrvaltoas elav paar lõpetas vist just armatsemise ka, nii et kuni poole kaheksani on täitsa vaikne. Siis algab mingi hirmus kerkokellade kolin. Ei peagi telefoni helisema panema...

Mul on nüüd kaks päeva kõva konverentsitamist olnud, nii et pole aega olnud kirjutada. Aga samas olen ka päris palju Würzburgiga tutvunud. Sealhulgas laevareis Maini jõel.
Praktilise poole pealt pidin jälle Mäkaiverit mängima, sest lusikas jäi maha, isu oli ja pansionaadipidaja uks oli kinni. Seega sõin oma Milchreis'i magnetkaardi abil. Millekski peab see hunnik plasti ju kasulik olema...

Skolko let, skolko zim!

Igatahes olen ma nüüd nädalaks Würzburgis ja peale palavuse ei ole midagi kurta. Kui välja arvata probleem, et vaatamata palavusele ei ole müra tõttu öösel eriti võimalik akent lahti hoida. Ja oma naiivsus, mis arvas, et igas väikeses pansionis peaks ju olema võimalik kaardiga maksta...

Aga see-eest on tegemist iseloomuga kohaga. Või vähemalt iseloomuga kohapidajaga. Nii palju kui ma alates eile õhtust aru olen saanud, on tegemist endise loomaarstiga (tal on 18-aastane kass, kellega mind hommikusöögilauas tutvustati). Lühikeste pükstega vana kõrend, kes ümiseb kogu aeg mingit viisijuppi (kohapidaja, mitte kass). Lisaks on maja kunsti täis, kui seda nüüd nii võib nimetada.. (No miks ei või?) Ja tasuta wifi igas toas. Ma lähen nüüd linnaga tutvuma.