Aga maavanaemast tuli meelde selline lugu. Ta nimelt elas suure osa elust üksinda, mitte just metsatalus, aga siiski. Kord talvel, kui ilmad olid külmad, olevat ta kuidagi õuest tuppa tarinud (mulle on ikka selgusetuks jäänud, mis moel) pool elektriposti (need ümmargused, puidust) ja selle otsa ahju lükanud: hea suur kamakas, kaua põleb. Ja kui siis piisavalt ära põlenud, lükanud aga tagant jälle juurde... Selline lugu vähemasti liigub perekonnas, kui see just urban... eee... rural legend ei ole.