Seda kõike ma tsiteerin seetõttu, et puistasin Kuressaares jälle antikvariaate. Muuhulgas hakkas käe külge ka Johannes Barbaruse valikkogu "Vastu voolu" (1946). See on mu viimase aja lemmikuid.

Hüüdja hääl ehk olen kõrves,
lühilaineil sõuan, tõrges,
ruum mu mõtte kumulaud,
ümberringi tühjus - haud,
kuni viimaks võrkantennilt
laskun alla katusrennilt,
traadistiku mitmelt plaanilt
hüppan tuppa algmembraanilt,
mikrofoni kõrist karjun,
häälekõvendajas harjun.

(Tsüklist "Luuletaja mikrofonil 1")

Või siis hoopis teisest laadist, luuletusest "Dionysos":

Oo jäta Hellas, tule ära Eesti!
Satüürid hülga, metsikud bakandid!
Dekreediga me määrame sull' preestri,
ning sooja koha leiame vakandi.

[...]

Ning kui siis, jumal, oled hoogsalt purjus,
kui humalad ju järsku piirand tarkust,
siis tajud, mis on põhjamaine kurjus:
sull' lisaks õpetame veenvalt karskust ...

Ma jäin nende kahe viimase rea üle pikemalt mõtlema. Mida ta õieti öelda tahab?

---

Anton Mengeri raamatukese "Anarhismus" (eesti keelde tõlkinud T. Öö, 1908) panin antikvariaadi riiulisse kõrvale, järgmiseks korraks maiuspalaks!