Sattusin kolmapäeval järjekordselt TÜ raamatupoodi kammima, otsides tegelikult seda (don't ask :-)), aga komistades ka selle (ma ei teadnudki, et selle kordustrükk juba 2002 ilmus), selle ja selle otsa. Tundusin endale kohe väga tublina :-P

Keelefriikidele.
Lõin esimesena Dulitšenko lahti ja sattusin solresoli peale. Ehk siis universaalne muusikaline keel, mille lõi prantslane Jean-François Sudre (1787-1862). 19. sajandil, selgus, pälvis see võrreldes teiste tehiskeeltega päris suurt tähelepanu, nii et 1855. a. Pariisi maailmanäituse korraldajad maksid mehele isegi stippi. Solresol põhineb seitsme põhiheli rahvusvahelistel nimetustel, sõnad moodustatakse noodinimetuste kombinatsioonina (seega saab selles keeles olla 7 ühesilbilist, 49 kahesilbilist, 336 kolmesilbilist sõna jne). Sõnaliikide eristamisel on oluline sõnarõhk; silpide ümberpaigutamisega saadakse vastupidise tähendusega sõna (domisol 'jumal', solmido 'saatan'; misol 'hüve', solmi 'pahe'). Lisaks kasutatakse vokaalide ja konsonantide pikendamist (nt sisol 'härra', sisool 'proua'). Näitelause: dorela faremi sirelasi doremmi, doreffa, doressol 'aasta koosneb päevadest, nädalatest ja kuudest.'
Asja tegi kaasaegsetele ilmselt kõige huvitavamaks see, et lisaks suulisele ja kirjalikule kasutusele sai seda keelt ka nt muusikariistal mängida või isegi seitsme spektrivärviga väljendada jne. (Kuigi ma ei tea, kuidas neid vokaali- ja konsonanditopeldusi peaks sel juhul väljendama.) Nojah, asjast muidugi midagi eriti ei tulnud, sest selline keel muutub üsna pea väga raskesti mõistetevaks ja tõlgendatavaks, kui ta püüab "kogu maailma väljendada."
Aga kes rohkem huvi tunneb, siis selle lehe kaudu on kättesaadav üks põhilisi alusmaterjale, Boleslas Gajewski Grammaire du Solrésol (1902) - prantsuskeelne originaal ja tõlge inglise keelde. (Lehe viimane update on 1997, aga ehk püsib veel; mõned viidad ei tööta.) Kirjasüsteemi kohta vt ka siit.