Billy, mina ei anna pennigi sangari eest!
Billy, minul on tarvis kodu ja lapsi ja meest!

Võtke ära, palun! Tartu-Tallinn bussis mängis muidugi raadio Elmar :-(
Bad donkey, bad donkey!

Palju õnne, p-karu, oled edukalt viljastanud järgmise melosoidi. Ma haarasin ta õhust nii umbes Atlantise bussipeatuse kandis.

Eilsest on meeles niipalju, et ma ei taha enam hulk aega Kung Po-d süüa. "La Dolce Vita" Arrabiata see-eest köidab ühe rohkem maitsmismeeli.

P.S. Kas kellelgi on pakkuda Jaan Krossi kogutud teoste esimest köidet (1997), seda, kus on "Kolme katku vahel" 1.-2. osa?

Vana tsitaat (3. septembri UT, mis mul laua peal rasvapüüdjaks oli): "Keemia valisin seepärast, et see on asjalik eriala, huvitun väga veinidest ja ehk teen kunagi veinitehase. Pead hästi õppima ja olema sellel alal tegija." Tuletage meelde, kui 10 aasta pärast Prommiku Punast joote.

Tõeliselt raske on olla ühes seminaris koos inimesega, keda vaevab glossolaalia. Uhh.

Vana prostituut lõpetab muinasjutu vestmise: "sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi."

Ajaloomuuseumi valges saalis rääkisid ülikonnad ja kostüümid (peamiselt siiski ülikonnad) Eesti mõtteloost. Runnel tegi nalja. Lukas proovis ka. Pärast anti juua. Piki Aeglast Surma alla jalutades möödusid must prints Charles (soniga), Lumekuninganna (brüneti poisipeaga) ja Must Peeter. Ja ei, ma ei olnud purjus.

Väga huvitav, kes käib pidevalt taskuteatrit vaatamas Iisraelist Haifa ülikooli võrgust?

Ma pidavat hommikuti autistliku mulje jätma, sest ei märka tänavail tuttavaid :-)
Võib-olla mul seetõttu kummitaski täna hommikul lüüriline Marc Almond: and every conversation that I can now recall / concerned itself with me, me, me, and nothing else at all...

Aga 25 krooni eest ostetud kõvakaaneline pea 300 lehekülge paks Ulrich Knellwolfi romaan "Tartu-missioon" Mati Sirkeli tõlkes (ilmunud juba 2000) oli huvitav avastus ja omapärane lugemine, sisaldades 1998. a. Eesti, Tartu ja eelkõige Tartu Ülikooli kohta väga tabavaid tähelepanekuid ja olukirjeldusi. Eriti kuna mõned prototüübid on selgesti äratuntavad. Välismaalase pilk, mis on kohati pealiskaudne ja liialdav, kohati aga parajalt terav. Ja mu jaoks natuke palju mafiat vahele lükitud. Aga, võiks täitsa olla soovitatav kirjandus usuteaduskonna inimestele...

Paar stiilinäidet:

Bruderer kutsus ta järgmisele kohvile.
"Tegelikult oleksin pidanud end veel dekaanile esitlema," ütles ta ja mõtles, et oleks oodanud, et dekaan teda tervitanuks.
"Dekaan on usuteadlaste kongressil Oslos," ütles Viivi.
"Eks siis prodekaanile."
"Prodekaan on hermeneutikute kongressil Helsingis."
"Kas dekaan on religiooniajaloolane?"
"Prekolumbia mütoloogia suurepärane tundja. Ta on juba kolm korda Lõuna-Ameerikas käinud."
"Ja prodekaan?"
"Spetsialist dekonstruktsiooni alal."

[...]

Teisele poole tänavat jäävaist aknaist haaras nende pilk kogu teaduskonnatoa. Tagaplaanil seinal kolm portreed, professorid talaaris, lõkade ja baretiga. Nende all laud, mille ümber istusid dotsendid.
Viivi osutas sinnapoole. "Laua otsas on dekaan."
"Mina mõtlesin, et ta on välismaal," ütles Bruderer.
"Ta tuli nädala eest tagasi."
"Ja prodekaan?"
"On samuti tagasi ja istub tema kõrval. Siis vanatestamentlane. Tegeles Joosua raamatu allikate eristamisega ja arendas välja omaenda hüpoteesi. Keeltegeenius. Räägitakse, et valdab vähemalt kahte tosinat keelt. Tema vastas seljaga meie poole religioonifilosoof. Tema vastas süstemaatik. Kirjutab veel oma doktoritööd Heideggerist. Tema kõrval kirikuloolane ja uustestamentlane, ja laua teises otsas praktiline teoloogia. Uustestamentlane sai just valmis raamatu, kus püüab tõestada, et uuema saksa hermeneutilise koolkonna parabooliteooria lähtub valest eeldusest."
"Millisest?"
"Ei oska öelda."

Ja spetsiaalpühendusega Krahvile:

Hiljem astub krahv veel kord välja kaitsemüürile. Tema toaukse ees seisab ja külmetab nooruke grenader, kes annab relvaga au. Krahv tõmbab külma õhku kopsu ja näeb sadamasissepääsu märgistavaid tulesid. Kui tal hakkab külm, läheb ta tagasi. Grenader annab uuesti relvaga au.
"Oled sa kristlane?" küsib krahv.
"Kristlane jah, ekstsellents."
"Luterlik kristlane?"
Grenader kõhkleb.
"Katoliiklik kristlane?" küsib krahv.
"Ei," vastab grenader, "herrnhuutlane."
"Aga herrnhuutlus on Venemaal ära keelatud."
"Usku ei saa keelata," ütleb grenader.
"Kui sa oled herrnhuutlane, siis tunned kindlasti krahv Zinzendorfi nime?"
"Kuidas see oligi?"
"Zinzendorf."
"Pole iial kuulnud, ekstsellents. Meie isand pole mingi krahv. Meie Issand on Jeesus Kristus."

Ma nüüd ei tea, kui palju seda Susan Blackmore'i "Meemimasina" eestikeelset tõlget saab usaldada (lugema pole veel jõudnud), kui kirjanduse nimestikus on järgmine sissekanne:

Blackmore, S. J. (ajakirjanduses). Waking from the Meme Dream. In The Psychology of Awakening: Buddhism, Science and Psychotherapy (toim. G. Watson, G. Clarkin ja S. Batchelor). Dorset, Prism

Ajakirjanduses? In the press!? RTFD

See ei lõpe hästi. Ostsin täna 14 raamatut, nende hulgas viis köidet Krossi kogutud teostest (TÜ raamatupoest, soodsalt), kolm Joyce'i (Varrakul on jälle ale), kaks Europeiat (permanentne ale), Blackmore'i "Meemimasina" (p-karust ajendatuna) ja kolm juhudikku, à 10-25 eeku. Nüüd hoitagu hulk aega end jälle noist poodidest eemal.

Derrida, eks ole, suri 8. oktoobril ära. Üks kümnetest obituaaridest sisaldab lauset the French philosopher is dead, but his legacy lives on in the age of unreason, mille lõppu ma sujuvalt lugesin ... but his legacy lives on for an unknown reason. Onju.

Telefoni meelespead on krüptiliseks muutumas: 8 EK, TA, BUT, 19.11 KP

Kolm nolki rääkisid tänava peal üsna tõsiselt sellest, et kui Moskvale peaks tuumapomm heidetama, siis idatuulega on Eestis kööga, ja et kas Peipsi järve äärest vaadates tuumaseent näeks või mitte. Ma mõtlesin, et selliseid asju rääkisid minuvanused omal ajal. Meil näiteks toimus muusikatund põhikoolis keldris tsiviilkaitse klassis ja sealsed seinatahvlid ja haavata saanud käe mulaažid on siiani eredalt meeles. Nagu ka õpetaja jutt, et tänava pealt leitud välismaa pastakat ei tohi üles võtta, sest see võib olla kapitalistide poolt lennukilt heidetud mürgipulk. Oh!

What did you bring that book I didn't want to be read to out of about Down Under up for?
(Ülikooli serverid pritsivad sisselogimisel endiselt vaimukusi.)

Riskides ühe ja sama kanakujulise kohvikannusoojendaja alt kolmandat korda muna leida, pean siiski jäädvustama melosoiditeooria jätku. Nimelt tundub mulle, et inimeses paljunenud melosoidide elujõulisemad järglased hakkavad pärast sündi deklineeruma ja ühinevad lõpuks mainitud keerisekujulise liikumisega. Ilmselt aga esineb ka äbarikke isendeid, kes protsessiga mingil põhjusel ei liitu ning jäävad vaikselt podisedes hõljuma sinnasamasse, kus nad tehti. Täna püüdis üks selline end mu külge haakida, nimelt üleeilne Kunileiu-melosoid. Ebaõnnestunult siiski, ta oli täiesti suguvõimetu.

Absurdiliit

Huvitav, kas nende melodisoidide (või melosoidide) liikumises saab ka mingit korrapära tuvastada? Ja et kuidas nad liiguvad, kas nagu Epikurose aatomid, mis hakkasid keerisekujuliselt liikuma iseenesliku deklinatsiooni (kõrvalekaldumise) tõttu vabal langemisel tühjuses? Igal juhul oleks huvitav tuvastada, millise mustri moodustavad tänahommikused "for better or worse, till death do us part, I'll love you with every beat of my heart" ja "mäng, mäng, mäng on väikese inimese töö"...

Mul on ikkagi selline atomistlik teooria, et meie ümber õhus hõljuvad muusika-aatomid (nimetagem neid näiteks musikosoidideks) ja viisimolekulid (nimetagem neid näiteks melodisoidideks). Kui need esimesed inimese vastavasse (ma ei tea millisesse) meeleorganisse jõuavad, tekib uus meloodia; viisimolekulid on aga juba olemasolevate meloodiate levitajad. Kui viimased inimese sisse tulevad, hakkab inimesel mingi laul või viisijupp kummitama. Siis nad harilikult paljunevad ja hõljuvad edasi. Seega iga kord, kui meil mingi meloodia kummitab, tegeleme me ühtlasi seda levitavate osakeste paljundamisega. Coitus melodicus.
Mina paljundasin täna hommikul bussiga tööle sõites laulu "Mu isamaa on minu arm", A. Kunileidi (Kunileiu? Google annab mõlemat varianti ühepalju...) viisiga...

Ilus ilm on, kastanid ja puha (igasügisene blogijate lemmikteema)... kui ainult nii kuradi külm ei oleks. Kuidas lahendada õueskäigu probleemi? Koer "Shakespeare" Amadeus ka päris täpselt ei tea, aga oskab teadmatust hästi väljendada:

Käia või mitte käia, selles on kysimus.
Mis oleks yllam — vaimus nautida
neid mune, mis niiske sygis meile poetab,
või, tõstes käpad kastanite vastu,
vaev lõpetada? Syya, magada...
võibolla talve tulekuni õue mitte minna?

The question has been asked: Was Franz Kafka human? He seems to have had doubts himself. Many of his most persuasive and most affecting literary representatives are animals: a burrowing mole, or Josefina the mouse singer, or poor Gregor Samsa, who wakes up one morning to find he has been transformed into a beetle. The creator of these changelings was himself an amorphous creature. Although photographs are not to be trusted--the camera always lies--it is remarkable how varied are the images we have of this singular man. (Loe edasi.)

Tartu Ülikooli raamatupoes on Penguin Popular Classics sarja raamatud praegu à 39 eeku. Ostsin Kiplingi "Just so stories" (pärast seda, kui eestikeelset tõlget - "Kass kes kõndis omapead" - lapsele ette lugesin, olen tahtnud jupp aega seda originaalis lugeda) ja "The best of Saki".
Ah soo, ja siis ei suutnud vastu panna ja krabasin ka James Joyce'i "Ulyssese" ingliskeelse väljaande. Hakkan nüüd kultuuri panema.

The Naming of Cats
T.S. Eliot

The Naming of Cats is a difficult matter,
It isn't just one of your holiday games;
You may think at first I'm as mad as a hatter
When I tell you, a cat must have THREE DIFFERENT NAMES.
First of all, there's the name that the family use daily,
Such as Peter, Augustus, Alonzo or James,
Such as Victor or Jonathan, George or Bill Bailey--
All of them sensible everyday names.
There are fancier names if you think they sound sweeter,
Some for the gentlemen, some for the dames:
Such as Plato, Admetus, Electra, Demeter--
But all of them sensible everyday names.
But I tell you, a cat needs a name that's particular,
A name that's peculiar, and more dignified,
Else how can he keep up his tail perpendicular,
Or spread out his whiskers, or cherish his pride?
Of names of this kind, I can give you a quorum,
Such as Munkustrap, Quaxo, or Coricopat,
Such as Bombalurina, or else Jellylorum-
Names that never belong to more than one cat.
But above and beyond there's still one name left over,
And that is the name that you never will guess;
The name that no human research can discover--
But THE CAT HIMSELF KNOWS, and will never confess.
When you notice a cat in profound meditation,
The reason, I tell you, is always the same:
His mind is engaged in a rapt contemplation
Of the thought, of the thought, of the thought of his name:
His ineffable effable
Effanineffable
Deep and inscrutable singular Name.

(From Old Possum's Book of Practical Cats)

- Noh, hoia siis kõva ja...
- Noh, ma siis hoian jah, noh...


Vaesed poisid, küll neil võib ebamugav olla.

Emajõe Järikeskus