Mineviku lood

Ma ei tea, kas teiste inimeste päevikute ja mälestuste lugemine on huvitav seetõttu, et ma olen loomult klatšihimuline või on tegemist siira huviga isikuloo ja mineviku detailide vastu. Igatahes olen viimasel ajal lugenud ainult taolist kirjandust. Nimelt viimastest "Akadeemiatest" Juri Lotmani "Mitte-memuaare" ning Ilona Laamani "Tatjanat". Järge ootavad LR-d: jälle Lotman (seekord kirjad) ja Maria Pljuhhanova "Mälu hoiab meid eluaeg koos" (kui naine läbi saab!). Ja nüüd sattusin Jaan Kaplinski Riigikogu-päeviku peale. Raske südamega salvestasin viite edaspidiseks lugemiseks ja avasin tööfaili...

Aga ei saa jätta tsiteerimast paari märkust. Esimene, 7. oktoobrist 1992, olgu esitatud seoses praeguse hullumeelse misosavisaariaga:

Meeldiv on aga, et E.S. ei ole õel ja ei kiru vastaseid eriti. Ta ei ole rääkind midagi paha Marjust ja vähe Lennartist. Andra rääkis aga midagi, mis teeb arusaadavamaks E.S. suutmatuse wholeheartedly L.M. kandidatuuri toetada. Nimelt olid Veidemannid, L.M. ja E.S. istunud Keila-Joal muulil ja joonud likööri. E.S. teinud L.M.-le ettepaneku hakata RR presidendikandidaadiks. L.M. olnud nõus. Hiljem siis lugenud E.S. ajalehest, et L. on "Isamaa" kandidaat! Väike üllatus ikkagi. Andra ütles, et selle loo peale ei saa ta Lennartiga enam usalduslikult suhelda. Saan aru.

Ja 9. oktoobrist 1992:

Mõtlen veel parlamendile - see on vist kõige eba- või antierootilisem paik, mis ma tean. Isegi seal olevaid naisi vaatad kui kesksoost olendeid.