E non ho amato mai tanto la vita!

Minu ooperikogemus on väga kasin: kaks erinevat "Traviatat" laivis ja üks "Tosca" läbi telepurgi. Olen endale senini kinnitanud, et ma ei ole veel ooperi jaoks valmis. Nüüd vist hakkan valmis saama. Aga tundub, et enne järjekordse ooperi vaatamist tuleb teha kaht asja: 1) kuulata see vähemasti kord läbi; 2) lugeda läbi libreto, soovitavalt originaalis. Sest MUL ON KÕRINI sellest, et ma pean vaatama subtiitritest mingit Taisto Noore tõlget, mis, vabandage väga, vaikib, samas kui laval sopran huilgab.

Mul on muidugi üldse igasugu kontserdikavadega probleeme, sest ma ärritun alati, kui ettekantava teose tekst on tõlgitud mööda, lühendatult, mugandatult, ühtlustatult, tasalülitatult. Eks ma olen sellest siin varemgi kirjutanud (näiteks 2004 juulis või eelmise aasta septembris).

Ja kui Katariinake kirjutas oma kogemustest Carmina Burana eestikeelse tõlkega, siis tõusid mul esimese hooga juuksed püsti, sest hetkeks, üheks koletuslikuks hetkeks arvasin ma, et seda teost hakatakse esitama eesti keeles! Aga Mati Soomre tõlke kohta (LR 25/2006) tasub lugeda ka Kristi Viidingu arvustust "Sirbis".

P.S. Giacomo Puccini eesnime hääldatakse [džakomo], mitte [džakomo].
P.P.S. Carmina Burana esimest sõna hääldatakse [karmina], mitte [karmina].
P.P.P.S. Dixi.