Paldies, viss bija ļoti garšīgs

Ehk nagu tõlgib minu seekordsel Riia-käigul hangitud "Survival Latvian: a traveller's phrasebook and guide" -- We did enjoy it, thank you. Jajah, kui satud kahe aasta jooksul kaks korda Lätti, siis peab ju ikka keelega hakkama lähemalt tutvuma.


Minu seekordsed muljed Riiast olid asisemad kui mullu augustis, sest konverents võttis enamiku ajast. Samuti ei olnud üksi linna peal pooltki nii tore uidata kui kahekesi. Ja noh, aastaaeg oli ka viletsam. Mis ei tähenda, et järjekordne Lidos-käik oleks olemata jäänud, seekord kesklinna kohas "Dzirnavas" ja õnneks mitte enda kulul. Minu jaoks on see ikka väike Läti ime - Lido, ma mõtlen -, kuigi venelastest bussijuhid leidsid tagasisõidul Tartusse, et ükskõik, mis liha seal ka võtta, kõik on põhimõtteliselt ühe maitsega, собачное. Muus osas pidin ühinema Läti kolleegi pettumusega hiljutise Tartu-külaliskäigu ajal: poodides on peaaegu kõik asjad samad. No tõesti, kaua sa seda Riia palsamit tassid mälestuseks kaasa.. Seekord sai hoopis toodud kuulsat köömnejuustu, mis maitses tõesti hea.

Jalutasin ka kuulsale Alberta ielale, et mullu suvel nauditud juugendit õhtupimeduses vaadata. Eeldasin miskipärast, et sealsed fassaadid on kindlasti illumineeritud. Tühja nad olid, ainult ühel majal! Nii et tulin sealt sama targalt tagasi.

Ja ikka jälle jõuan keele juurde. Kuidagi märkamatult lülitusin inglise ja vene keele vahel edasi tagasi. Kusjuures vene keel käivitub ikka väga vaevaliselt, sest ma ei ole seda kunagi aktiivselt kasutanud. Aga kuskil ajusahtlis on vististi üht-teist olemas. Konverents oli ingliskeelne, aga kuna enamik kõnelejaid olid lätlased, siis näiteks kaks inimest teatasid ülbe otsekohesusega, et vabandust muidugi, aga nemad räägivad siiski läti keeles. Paldies, eks ole.