Ei mõista, vaatad üles ja vaatad tagasi
ja ohkad endamisi
ja ohkad jällegi...

Kui mehed nutavad, siis on nad hädavaresed, kui nad ei nuta, on nad südametud.
Kui mees palub naisel midagi teha, on see diskrimineerimine, kui naine palub mehel midagi teha, on see teene.

Kuidas on selle jupstüki ametlik eestikeelne nimetus, millega pabereid kokku klammerdatakse? Olen kuulnud räägitavat klammerdajast, klambrimasinast, klambrilööjast, naksutajast, klõpsutajast isegi. Nojah, ükskõik: igatahes minu klammerdaja otsustas täna öösel poegida, sest hommikul avastasin laualt kõrvuti kaks täpselt ühesugust klammerdajat, mõlemad kenad punase-kollase-kirjud (näevad nirud välja, aga teevad tööd paremini kui mõned uhkemini välja nägevad).

Saatsin kauni Tartu pildi siit lehelt minema, sest kahtlustasin, et lehe mõnekordse mitte just eeskujuliku esmakuvamise eest vastutab millegi pärast just tema.

Igakord elu ei tüssa.
Temas on lohutushetki.
Pugedes kallima üska
puhkan neid rahutuid retki.
Igakord elu ei tüssa.

Aeg viib ehk meiegi tähe
hõõguva õnne laviini,
ja meie armastus läheb
ööbikulauluga riimi.
Ära siis, süda, nii peksa!

Nii kirjutas Jessenin...

When childhood dies, its corpses are called adults (Brian Aldiss).

Liivakastimängud - milline imelik sõna!
Võib-olla me tahame veel
olla need üleeilsed
lasta liiva läbi sõrmede
see ei lõpe kunagi otsa.

"Kas soovid aperitiivi?" küsis Colin. "Mu klaverokteil on valmis, võid proovida."
"Kas see töötab juba?" küsis Chick.
"Perfektselt. Häälestamisega oli küll raskusi, kuid tulemus ületab kõik ootused. "Black and Tan Fantasy" põhjal segasin ühe tõepoolest jahmatava joogi."
"Mismoodi sa seda teed?" küsis Chick.
"Tegin nii, et igale noodile vastab kindel alkoholimark, liköör või lisand," seletas Colin. "Fortepedaal annab vahustatud muna ja pianopedaal jää. Seltersi jaoks on vaja trillerit ülemises registris. Kogused sõltuvad otseselt noodipikkustest: kuuekümneneljandiknoot võrdub kuueteistkümnendikuga ühikust, veerandnoot ühikuga, täisnoot nelja ühikuga. Aeglast meloodiat mängides käivitub eriline registrisüsteem, mis jälgib, et doos ei suureneks - muidu saab kokteili liiga ohtralt -, vaid et tõuseks alkoholisisaldus. Sõltuvalt loo pikkusest võib soovi korral varieerida ühiku suurust, vähendades seda küljel oleva graafiku abil näiteks sajandikuni, et saada jook, mis arvestab kogu harmooniat."
"See on keeruline," arvas Chick.
"Kõike juhivad elektrikontaktid ja releed. Ma ei lasku detailidesse, neid asju tead sa isegi. Ja muide, lisaks kõigele võib sellel klaveril ka musitseerida."
"Imetlusväärne," ütles Chick.
"Ainult üks asi pole veel päris korras," tunnistas Colin. "Probleeme on munavahu fortepedaaliga. Pidin sellele lisama omaette ülekandesüsteemi, sest liiga tulise pala puhul hakkas kokteili sisse pudenema omletitükke, ja neid on raske neelata. Selle teen veel ümber. Hetkel piisab, kui ettevaatlik olla. Rõõsa koore jaoks on alumine sol."

Boris Vian, Päevade vaht. Varrak, 2001 (sari 20. sajandi klassika)

Tallinna Kunstihoones on näitus Solvates meduusi: tegemist on "rahvusvahelise autsaiderite ja art brut kunsti näitusega". "Art brut kunsti loojateks on ekstsentrilised meediumkunstnikud, psüühikahäiretega kunstnikud ning erakutest loojad /.../. Väljaspool asujate kategooriasse kuuluvad veel naivistid, puuetega kunstnikud ja kaasaja rahvakunstnikud. Kunstnikud, kes pole saanud koolitust, kuid kelle fantaasia ja tegutsemistarve on üle ääre ajanud ning realiseerunud vapustavateks objektideks - skulptuurideks, maalideks, keskkonnaobjektideks, majadeks." (Tsitaadis on parandatud kirjavigu.)
Kui nüüd seda taustinfot mitte omada, ei saaks mina küll ausalt öeldes suurel osal juhtudest aru, et tegemist on "mitteprofessionaalse" kunstiga. Väga huvitav, kust see piir jookseb. Selle kollektsiooni kohta, kust suur osa teoseid pärit, vt. vastavat kodulehte; osa on ka Soomest ja Eestist.

Värviline nädalavahetus, aga sinine esmaspäev. Sunnib mõtlema, mida sa elult ja inimestelt õieti ootad ja tahad...

Millegi pärast meenus üks vana-vana nali, mille leidsin nüüd ka M. J. Eiseni "Eesti rahvanalja" e-väljaandest (nr. 1259 alt):

"Kas tead ka, kui suureks ametnikuks mu poeg on õppinud?" ütelnud üks eit teisele.
"Mis ta karnass siis õpib?" küsinud teine.
"Ta on nüüd Tartus hundi pe[rs]e teedel teolojuseks õppimas. Saab näha, mis sest tuleb!"

«Tahaksime liikuda selles suunas, et kui auditooriumis on ka üks välismaalane, siis hakkab õpe käima võõrkeeles,» sõnas [Tartu Ülikooli õppeprorektor] Lehtsaar Postimehele. Et kui sakslane, siis saksa keeles, kui jaapanlane, jaapani keeles? OK, arvatavasti ikka inglise keeles. Mul ei ole küll midagi inglise keele vastu, aga see märkus kõlab õõvastavalt.

Eesti perenimede andmebaasis on 1995. a. seisuga 14 Seent, lisaks nendele 37 Pilvikut, aga mitte ühtegi (või vähemasti alla viie) Riisikat ega Puravikku, rääkimata Tatikatest, Mamplitest või Kukeseentest. Mis me selle teadmisega nüüd siis peale hakkame?

Every journalist has a novel in him, which is an excellent place for it.

Tunnen endas kohustust väljendada ka omalt poolt rõõmu lõpuks Tartusse kohale jõudnud lume üle. Aga Raekoja plats näeb ilm.ee-s ikka täpselt samasugune välja. Tühi ja kollane. Ja ei mingit lund, lubage täheldada.

American Association of University Women kuulutab välja konkursi stipendiumitele $18 000-$30 000. Kandideerida saavad magistri, doktori- ja postdoktoriõppest huvitatud. Stipendiumikonkurss ainult naistele! Ma tunnen end sooliselt diskrimineerituna.

Soomekeelsed blogijad avastavad Eesti bloge: "Mitä mielenkiintoista Virossa muka on? - Blogeja! - Blogeja? - Katso vaikka, Taskuteater ja muitakin!" (Timo)

"Oleskelin kusagil keldris, kus suur lai laud oli täis kivivaagnaid, mis olid ääreni täis hallika vett. Aga see ei olnudki vesi, oli vedel kuuvalgus, milles ujusid kalad ringmängus lauldes.
Võtsin nõtke veo, kui ulatava käe, sidusin talle otsa õnge ja heitsin liuda. Aga need ei olnudki liuad, olid elavad, naeratavad kuud taevast maha kukkund, valgussuud täis kalu. "

"Emajõel on tänavu kevade liigliha. Kaugele on ta sirutand luhas ja rabas oma vesiihu, kallistades oma märgade peodega kalamehemaja ja ulatades omad vabisevad reied uulitsate järele. Sildade mitmekordne kurk joob taevast, ahmides ja sulisevalt lauldes. Jäälõhkujate raudninad terava väitsena lõikavad jõgiliha."

Ja nii edasi...
Albert Kivikase "Lendavad sead". Vapustavalt kohisemapanev lugemine :-)

Kas te ei leia, et öine Tartu vaade ilm.ee-s on alati kõige huvitavam. Pisut kummituslik ja ... apokalüptiline isegi. Kusjuures täiesti tühi. Enamasti.

Midagi inimestele, kes on juhtunud kuulma Karel Gotti laulmas ja nägema multiplikatsioonfilmi "Die Biene Maja". Siit võite kuulda sedasama meest laulmas selle filmi tiitrilaulu :-) Sõnu jälle saab vaadata nt. siit. Mulle kohe vahel meeldivad sellised asjad!

Lõpuks ometi siis enam-vähem tõeliselt külm ja mitte selline pooles mastis sügistalv, kus ninad ainult lurisevad või on paksud peas. Külm aeg tähendab seda, et nohuvabohu on vähem. Mis ei tähenda samas, et temas midagi muud head oleks, vähemasti mitte enne kui paks lumi maas. Külm ilma lumeta on ülim mõttetus. Kahju ainult, et liiga vähe sai vahtralehtedes jalgupidi sumatud, nüüd on nad ilmselt külmast krimpsus. Peaks minema Toomele kaema. Viimane jalutuskäik seal jäigi pooleli...

Noh, seda õnne või õnnetust, millest reedel rääkisin, õnneks või kahjuks kauaks ei jätkunud. Eile räägiti telekas mingis saates, et tänapäeva inimene ei suudaks ette kujutada elu ilma televisioonita. Pähh, mina olen viimased aastad ilma elanud, ja kui ei oleks just telekat kingitud, elaks siiani. Internet on igal juhul olulisem kui televisioon :-)

Kodune võrk on maas, teist päeva. Hakkab juba meelde tulema, milline see tavaline, ilma koduse püsiühenduseta elu on. Õhtul on rohkem vaba aega ja... Aga siiski... :-)

KAARSILD ÄÄREKIVIGA KESKEL

kui mingi sild
tartus rentslit meenutab
siis on see kaarsild
ainult äärekivi on keskel
ja kõver
rentslid on ikka
kahel pool ja
solk voolab kõverikust
vasakult mööda
ja paremalt mööda
samamoodi loksub
saast silla all
alumine tuleb torudest
ülemine on ise toru

(© Kivisildnik 2003, kogu "Päike, mida sa õhtul teed")

Kui tore, et ftp.datanet.ee ikka olemas on. Paar korda nädalas sissevaatamise tulemusena olen omale hankinud mitu-mitu toredat albumitäit muusikat, muu hulgas Alenderi "Kogutud teoste" mõlemad plaadid. Jah, ma tean küll, et see on paha ja ma peaks need plaadid ostma (vähemasti Eesti heade plaatide kohta ma arvan nii), aga nüüd võib-olla ostangi!

Pingete maandamiseks on parim füüsiline tegevus, teadis juba vanarahvas öelda. Huvitav, kas korrapärane seksuaalelu käib ka füüsilise tegevuse alla otsapidi?

Soovitan head kohta tujuparandamiseks: http://thesurrealist.co.uk/ (mõnel võib see ka muidugi tuju halvaks teha). Eriti toredad on The Prior-Art-O-Matic ja The Infinite Teen Slang Dictionary. Mõlema puhul saab suvalise sõna või nimega mängida. Esimene genereerib "tooteidee", nt. "Arnold Rüütel is a human clone that can play the trumpet and runs on compressed air", "Postimees is a sheet of paper that blocks spam email and disables itself if it's taken more than 100 feet away from its base". Teine annab sinu poolt sisestatud sõnale mingi tähenduse slängis...

Prantsusekeelne Iisraeli uudisteportaal väidab EPL-i andmetel, et palestiinlaste liider Yasser Arafat olevat infarkti surnud. Delfi teab, et tal oli kõht haige. Njah. On mehi, kellel võiks ennem kõht haigeks minna.

Internet on muutunud eluvajaduseks. Ja kui siis järsku enam ei ole, oleks nagu maailmast ära lõigatud. Või noh, mitte päris ära lõigatud (telefonid jms on ju alles), aga ära lõigatud näiteks kirjade kiirest saatmis- ja saamisrõõmust... Tegelikult, nagu suvel kogesin, saab sellest sõltuvusest paari nädalaga lahti, kui olla näiteks kuskil Saaremaa kadakate vahel. Hea tunne tuleb peale. Aga siiski...

Nii, nüüd olen siis mina ka tatise ja köhivana kodus :-( Tore sügis. Inimesed kukuvad nagu küpsed ubinad...

Njah, kui juba saksa keelest juttu oli, siis siin on üks Warrick Elrodi limerik:

The speaking of German is schwer,
Like tracking a beast in its lair.
You can go on for days
In circuitous ways
In hopes that the verb will be there.

Muide, ühest Jaan Krossi raamatust (millisest? Paigallennust?) on mul siiani meelde jäänud ühe Rilke luuletuse salm (tuntud luuletus, räägib otsesõnu puuris olevast pantrist, aga ka kõigest muust):

Sein Blick ist vom Vorübergehn der Stäbe
so müd geworden, dass er nichts mehr hält.
Ihm ist, als ob es tausend Stäbe gäbe
und hinter tausend Stäben keine Welt.

Leidsin, et olin 31.10.2001 miskile raamatukogu tellimissedelile kirja pannud järgmise mõtte: "There are books, which just make you feel better, and there are books, which make you better."

Kirjutasin siin ükspäev, et Citymarketiga peab ettevaatlik olema, sest kipun sealt palju veini kaasa ostma. Nojah, tulemus on käes: saatsin ühe pudeli pealt miski numbri miski sms-i peale... ja sain eile sms-i teatega, et olen võitnud kasti Bodegas Artesanas veini :-) (Hõõrub käsi)

Nina on seest paistes ja nohu vaevab. Nii tore tüüpiline sügisene episood :-(
Oma vana kraami koristades avastasin "olmeluuletuse", mis on kirja pandud 1995. a. 12. märtsil, see on siis ülikooli 2. kursusel, kui elasin Narva mnt. 89 kurikuulsas ühiselamus. Kuna see kaob mul varsti niikuinii uuesti ära, panen parem siia kirja:

Alustasin oma oopust öösel kahe paiku,
äsja veidi sõin ja tundsin suus veel leiva maiku.
Mõtlesin, et õhtu tuleb ikka kokku võtta -
ja siis saatsin luulelennu une vastu sõtta.
Peas ei olnud absoluutselt mitte ühtki mõtet
ega tulnud meelde ühtki riimi-, värsivõtet,
aga, algus tehtud, voolab sõnu nagu kaevust,
nii et hakkan pajatama rõõmudest ja vaevust.
(Muide juba esimeses reas ma valetasin -
alles üks siis näitas kell, kui pasta käiku lasin!)
Akna taga konutavad seitse prügikasti,
ööl ja päeval nende juures mehi mitut masti.
Praegu tegin akna lahti, kuulsin kassikisa.
Tänan! Kolks! (Läks aken kinni.) Pole tarvis lisa!
Kuulan mingit musasaadet, täna Raadio Kahest,
Pihlamägi küll, ent võib ju lubada ka vahest.
Laulud muudkui armastusest, puha võõras keeles,
mõni neist on täitsa võõras, mõni juba meeles.
Praegu käisin köögis, võtsin lonksukese juua,
homme tuleb poodi minna, leiba-saia tuua.
Üliõpilase kõht on alati vist tühi
(välja arvatud võib-olla kohe pärast pühi!)
Tunnen, et mu magu saadab üles väikseid mulle,
kuidas sööksin praegu näiteks maitsvaid kapsarulle!
Aitab jutust! Kes see räägib öösel hilja söögist!
Lähen toon veel lonksu vett niinimetatud köögist.
Olmeluuletuste alal ei saa minust spetsi -
lõpetan ja lähen vetsu (riimi pärast - vetsi)!
Käisin, kergendasin end ja nüüd poen kohe põhku,
enne avan akna, lasen pisut värsket õhku.
Nüüd saab paber otsa, uni kah on ammu juba -
magage siis hästi kõik, ja gute Nacht, mu tuba!

3sat-i kodulehe põhjal ei kavatse nad seda ooperitava küll järgmistel laupäevadel jätkata, aga see-eest on plaanis muud huvitavat, nagu näiteks erinevad jazzifestivalide ülekanded ja muidu jazzikontserdid. Lähemat infot saab siit.

Igal laupäeval näitab selline kanal nagu 3sat õhtuti ooperietendust: eelmine nädal oli Mozarti "Cosi fan tutte", sel nädalal "Figaro pulm", mõlemad Zürichi ooperiteatrist. Nii tore :-) Nii võib veel kultuurikukliks küpseda :-)

Ma pean edaspidi Citymarketisse minemisega ettevaatlik olema, sest alati, kui ma sinna satun, tulen välja vähemalt 3-4 veinipudeliga - neil on seal lihtsalt nii tore ja odav valik (Tartu kohta vähemasti). Jah, ma olen ikka veini-, mitte õlle- või viinainimene. Hea seegi :-)

Nonii, aastaaeg hakkab sinnamaale jõudma, et igahommikuseks varaseks stardiks peab vitamiinipurgi välja otsima. Imelik maa ikka. 11 kuud aastas oota sooja ilma, ja kui siis üks kuu on ometi nii palav, et vähe pole, on kõik sellest tüdinud. Temperatuuri kõikumine aastas maksimum 79 kraadi! (Ma olen alati oma välismaa tuttavatele rääkinud, et 60 ringis, aga need on ekstreemsused: 35,6 kraadi mõõdeti 11.08.1992 Võrus, -43,5 kraadi 17.01.1940 Jõgeval.) Aastas päikesepaistet 1600-1900 tundi... Aasta üldpilvisus 7 palli 10-pallisel skaalal (seega 7/10 taevast on pilves, vt www.estonica.org). Masendav, kui mõelda. Kui mitte mõelda, võib ka päris tore olla.

Käisin ülikooli aulas grusiinide "Tbilisit" kuulamas/vaatamas. Väga vägeva mulje jättis (mul vahepeal gruusia muusika kummitas, aga selle põhjuseks oli ilmselt tore söögikoht nimega "Gruusia saatkond" Tartus, kus vist mängib kogu aeg sama CD). Ootuspäraselt oli (esimene) lisalugu Suliko, aga sai kuulda ka, kuidas grusiinid eestikeelset laulu laulavad (Kutse: Läheme teele, kaugele teele...). See oli võimsam kui ükski eesti koor eales suudaks esitada...