Soovitan soojalt Helin-Mari Arderi plaati "Hetk vaikust". Ma usun, et saate selle veelgi soodsamalt, kui kirjutate/helistate talle endale.

OK, annan alla. Ka mõningane guugeldamine ei andnud vastust. Nn permalinks Püsiviidad näivad bloggeri puhul vist ikkagi mitte töötavat... annavad küll vastava lehe ja ankur ja number on ka aadressis, aga ...
Natuke hiljem: Nii. Ankur näib viitavat postituse pealkirjale, kuna mul neid polnud, ei töötanud ka ankur.
Viimaks: ma ikkagi ei taha pealkirju, aga tahan, et need viidad töötaksid. Seega tõstame ankruviite pealkirjaosast pealkirja ja postituse sisu vahele. Kas tõesti võib olla, et sain tööle? :-)

Tartu Ülikool kehtestas töötajate e-posti aadressidele kindla standardi. Eesnimi.Perenimi@ut.ee siis. Iseenesest ju tore, aga jälle sundkorras ja inimestelt küsimata. Näiteks kui uueks aadressiks on Francisco.Javier.Garcia.Hernandez/ÄT/ut.ee, mõjub see juba veidrana...
[Hiljem: Olgu, vähemalt seda lubatakse vajadusel lühendada.]

"Viis tundi parandasin oma kirjutusmasinat, mille Unt hüsteeriahoos ära lõhkus. Ei saanudki korda." (Vahing 3. okt. 1971). "Mina korjan sinu raamatuid, et kunagi kuskil väike erapood avada ja sellest elatuda" (Vaino Vahing Mati Undile 3. septembril 1972). "Kui ma meie kirjad veel kord läbi lugesin, tundus mulle, et meie peamiseks eesmärgiks on ennast teineteisele võimalikult huvitavaks teha. Kas tõesti...?" (Unt Vahingule 20. juuli 1972).
See Vahingu Undi-bloog on kohati üsna räme lugemine.

Miks kirsimoosiga šokolaadimuffinid on 79 eeku kilo, aga vaarikamoosiga muffinid 129 eeku kilo (or smth.)? Ah? Mh?

"Yana sõprade" filmi juurde tagasi tulles: seal oli tore koht, kui tänavamuusikuna oma seekleid teeniv Venemaalt emigreerunud juut nägi telekast theremini ja siis endale ka kohe ühe konstruis ja sellega mängima hakkas.

P-karu bloogile peaks ikkagi looma metabloogi, kus saaks vaimustusest värisevi käsi oma mannetuid ovatsioone vormistada... :-)

Sinise laua nurga pääl
istub väike miisu,
tukub sinine kiisu.
Ta lööb sääl mõnusalt nurru,
silitab käpaga vurru.

"Jeerah! Kuik apalehesi jammet, het harsinje, amjara, amjaroim oorut!"

Aga ma mõtlesin õhtutundidel selle peale, millised lasteraamatud mul lapsepõlvest kõige rohkem meeles on. Ühtlasi on need suures osas sellised raamatud, mis on mul ka praegu riiulis (seega ma olen nad kaasa vedanud igasse oma järgmisesse elukohta, mida ei ole küll palju, aga ühe käe sõrmed kuluvad siiski ära).
Kõigepealt tulid meelde Lindgreni raamatud (kellele ei tuleks), aga neid ei lugenud ma esimest korda mitte ise, vaid vanaisa luges ette. Ja neid ei ole mul ka millegi pärast ühtegi riiulis. Muumitrolli raamatut mul lapsena ei olnud, selle laenutasin millalgi kooli ajal raamatukogust. Aga raamatud, mida ma praegu oma riiulist leian, on Kaarina Helakisa "Vähemalt miljon sinist kassi", Hannu Mäkelä "Härra Huu" ja "Hobune, kes kaotas prillid ära", Magda Szabó "Saaresinine", Monteiro Lobato "Kollase rähni ordu" (vaat selle viimase autorit ma küll ei mäletanud). Nojah, Tolkieni "Kääbik" muidugi ka, aga seda mul ka endal ei olnud (mäletan, kui käisime emaga ükskord laadal, siis hakkasin nutma, sest ta ei ostnud mulle seda vanade raamatute müüjalt).
Njah, tegelikult meenub nüüd veel terve hunnik häid raamatuid :-)

Juhtusin vaatama ETV-st Iisraeli filmi "Yana sõbrad" ("Yana's friends"), mis lausa naelutas teleka ette. Esimesest dialoogilõigust alates. Kellele komöödia, kellele draama. Hästi hea.

Poes:
- Kas teil küüslauku ka on?
- On küll.
- Kas nad on teil kuidagi koos või ühe selle kaupa?
- (Muigab.) Ühe selle kaupa.

Kas te teate, mis riigi domeenilühend on .gq? Haa, ma ka ei teadnud: Ekvatoriaal-Guinea. Ma küll ei tea, kas neil rohkem veebilehti on kui see. Aga mitu pisikest riiki (Tonga, Tuvalu) on oma domeeninimed teatavasti üldse maha parseldand...

Kasutagem siis samuti innovatiivseid (a.k.a. tehnopedelikke) rakendusi :-)

Kuigi praegusel kellaajal ei ole kohane söögist rääkida, olen ma hetkel väga küüslaugulainel, sest ma juhtusin nägema saadet "Freaky Foods", kus räägiti Gilroy Küüslaugufestivalist ja see tuletas meelde, kui väga mulle maitseb küpseküüslauk - küüslauguga pikitud liha näiteks ja... Ja ma ei ole selles kohas veel käinudki! Mul on tunne, et ma katsetan homme mingit küüslaugurooga. Yeah, come, Mister tally man, tally me some garlic!

Kui uue "Loomingu" kaaned on lillad, siis uue "Loomingu raamatukogu" esimene köide (1-3/2004) on Vaino Vahingu temaatiline blog Mati Undist :-)

Mul kummitab üks lõpuni mõtlemata mõte: maohaavad. Et vaene madu...

Lauluke Saddamile

Ilma-maa vahe –
eks ta ole kui lõõts!
Tühi, aga tühjaks ei saa,
liiguta – rohkem annab.

(Daodejing @ jaan.kaplinski.com)

Meenutaks siis midagi vana ja head ka! Tõstab alati mu tuju :-)

Donuts have become a part of Western culture. The cartoon character Homer Simpson is especially fond of doughnuts, while popular mythology has American police officers addicted to them. Nii räägib Wikipedia. Oleks ma nüüd neid ehtsaid saanud, siis ma oskaks öelda, kas K-majas müügil olevad glasuursõõrikud on needsamad. Aga nad on maru head.

Kusjuures ma arvan, et selles on tegelikult palju paikapidavat. Aga siis, klassikat tsiteerides, "tolksti see pisuhänd", ja see lõpp, see lõpp...

Now this is a sexist one:
Why is the word calculator feminine in French (calculatrice)? Because it's small and obedient and you hit it?

Tartu uus sild, see rippuv Turu oma, näeb pimedas välja nagu Eiffeli torn. Vähemasti Fortuuna tänava kurvist vaadates.

17-aastane Mike Rowe ja tema http://www.mikerowesoft.com/ versus Microsoft. Nuta või naera.

Ega meri sellest alane, kui koer äärest lakub!
Ma vahepeal olin täitsa rõõmus, et mul sessi pole - puhkus või nii ju nagu otsapidi, saab tööd teha, venimajäänud asju lõpetada, otsi kokku tõmmata ja sõlmida... Aga kes unustas hoiatada, et kõik teised ka niimoodi arvavad (järjekordselt) ja muudkui oma otsi sulle sõlmida annavad!? Totaalselt uputav nädal.
I've forgotten I have a private life at all. (Which, come to think of it, might be a good thing at the time!)

Ühes listis puhkes järjekordselt äge diskussioon selle üle, keda täpselt solvab, kui palju solvab ja miks solvab (või siis ei solva) lühendite BCE ja CE kasutamine traditsiooniliste BC ja AD asemel. Minu jaoks ei olnud neil senini erilist vahet, sest tõlgendasin oma aruga neid kui before Christian era ja Christian era, aga nüüd sain teada, et need tähendavat hoopis before common era ja common era... Kas Eestis on e.m.a-d ja m.a.j-d lõplikult ajaloo jäätmepange pühitud ja valutult-veretult e.Kr ja p.Kr juurde pöördutud?

Täienduseks: päeva peale tuli tollestsamast listist päris huvitav ettepanek: miks mitte välja nuputada, millal saabub maailmalõpp, ja siis selle järgi tagasi arvestades oma aastaid arvata. Umbes nii et praegu elame -X aastal. Lühendiks inglise keele järgi siis EOW (= end of world).

Mingid kile- või vinüülraamatud kuluksid ära. Vannis lugemiseks :-) Või siis "Kile-Sirp" - ole kultuurne ka vannis!

Iisraeli saadik Stockholmis ründas muuseumis suitsiiditerrorismiga seotud eksponaati, mille autoriks oli Iisraelist emigreerunud kunstnik. Ja visati muuseumist välja. Kamoon!

Lapsepõlvest saadik üha uuesti vaadatud Nõukogude Eesti kultusfilmid võivad mõnikord muutuda painajaks, kui üks dialoogikatkend (ja issandkurat milline!) tuleb lihtsalt ja hakkab kummitama ja kummitab terve päev otsa ja nii ongi. Panen selle nüüd siia kirja - lootusega, et siis ehk jääb järele:
- Andestage, mul oleks tarvis ...
- Palun?
- Üks arst, noor tüdruk, vist Helle ...
- Kuid kahjuks juba neli tundi tagasi sõitsid nad välja. Hiljaks jäite, noormees!

Käisin Vanemuises Mati Undi "Meistrit ja Margaritat" vaatamas. Lõpuks. Nii undilik lavastus, et läks vahepeal vaadates "Vend Antigone, ema Oidipusega" (nüüdseks mängukavast maas; täiesti juhuslikult tsiteerib seda just Amadeus) sassi isegi hetkeks. Vaatamata eelnenud kahele (küll vaoshoitud) hoiatusele kolleegide poolt läheb mulle see Undi teater väga hästi. Sealhulgas muusikaline kujundus. Ja millised mällusööbivad stseenid, nagu näiteks "verega" ülevalatav alasti Margarita...
Ainult üks asi häiris mind mõlema mainitud etenduse puhul. Unt kasutab pidevalt traagilise lõhkumist koomilisega. Mu jaoks on seda koomikat pisut palju ja pisut ülepakutult. Justnagu pidev katkestatud suguühe, kui lubate võrdlust.

Mul ei olnud meeleski, et "Akadeemia" on "Eesti Kirjanike Liidu kuukiri Tartus"....
Igatahes mõtlesin ma just paar päeva tagasi, et huvitav, mis kaanevärviga nad 2004. a numbrid teevad. Helekollane latsatas täna postkasti :-) Njah, aastatega läheb valikutegemine ilmselt üha raskemaks. Ja siis jõutakse ükskord sinnani, et kaaned on süsimustad... (valgeni juba jõuti)...

On kaks võimalust: 1) jääda talveunne; 2) edasi vaevelda.

Vahel on nii, et need asjad, millega päeva jooksul rumalalt palju aega viidad, hakkavad öösel unedes kummitama. Ma tuletan õudusega meelde mõne aasta taguseid öid, kui ma unes paaniliselt Winmine'i tagusin... Teine asi, mida ma olen unes teinud, on talk'i (see MSN-i eellane Unixi all) vahendusel kellegagi kirjutamine. Ja mõnikord ühman hommikuse äratuse peale, et oot, ma salvestan ära ka...

Nomen est omen, tavatsetakse ladina keeles öelda. Ehk siis peaaegu nagu "nimi on märk" või "nimes peitub tähendus". See meenus, kui sattusin Eesti teadus- ja arendustegevuse infosüsteemi kodulehele, mis on võtnud Vana-Kreeka tülijumalanna Erise nime...

Katsetused blogspoti pisut taltsutada lõppesid tee otsasaamisega ning unega. m.o.t.t.

Inimese muusikalised ....em... vajadused on ikka vahel ettearvamatult kummalised. Mõni tund tagasi tekkis mul kohutav soov kuulata Uno Loopi ja eriti laulu "Ära koo mu käpikuisse päikest". Ja siis järsku, põmm! exit Loop, enter Nick Cave - ja eriti "Are you the one (that I've been looking for)?".

Nii. Tartus on ilus lumi maas, avastan ma mitmendat päeva järjest. Ja mul on tekkinud kolekohutav soov suusatada, ka juba mitmendat päeva. Aga mul ei ole enam mitu head aastat suuski, keppe ega saapaidki. Palju see lähekski, mingi 3K? ...

See hakkas järsku kummitama. Ja kas palun keegi ei paneks võrku üles selle kuulsat tõlget eesti keelde (mäletate küll, või vähemalt võiksite mäletada: meri tõusis, taandus samas, soomussärgid sätendamas väljus vahutavast veest nelikümmend vägimeest, vapper igaüks ja kena, näides noorte hiidudena; vana soldat, sõjamees Tšernomor käis kõige ees või siis orav laulu laksutas, ise pähkleid praksutas).

P.S. Mu vana koolivend teab eestikeelset versiooni vist siiani une pealt peast :-)

Tartu botaanikaaia palmimaja on pimedal ajal seest valgustatud: päris muhe lilla, roheline ja oranžikas valgus. Käisin sel aastal esimest korda botaanikaaias. Paremaid paiku kogu linnas. Keegi oli lume peale lille joonistanud.

khm, h&m :-)

Liisa kirjutas: "ükskõik millise tartlase blogi lugedes jõuad sa varem või hiljem selleni kuidas ta auras käis." Tunnistan ausalt üles, ei ole käind. Õieti, olen käinud, aga teisele poole klaasseina jäänud ja oodanud :-)

Kui ma väike olin, oli enamikus vildikakomplektidest kuus värvi. Ja need pidid mul alati oma kileümbrises olema kindlas järjekorras: punane, kollane, sinine, roheline, pruun, must. Kas see kuulub ka tikide hulka? Nagu kõnniteeplaatide vahede vältimine vms?

Kas sellel tegevusel, kui konnatakse mööda oma blogi statistikat ja vaadatakse sealtkaudu nende lehti, kust keegi on tulnud, ja nopitakse välja fraase, mida otsides on leheni jõutud otsingumootorite kaudu, on mingi nimetus ka juba, tehniline termin nii-öelda?
Ma olen nii vaoshoitud kirjutaja, et siia lehele ilmselt superveidrate fraasidega ei jõuta. Päris tore oli Google'i otsing 'kuidas ehitada kaminat' , sest ma ei ole kamina ehitamisest kunagi kirjutanud :-). (Kuna ei olnud jutumärki ette lisatud, siis ei otsitud mitte fraasi, vaid üksikuid sõnu.)

Tänane "Sirp" siis: lugemist vähe, aga see-eest loetavat. Lk 1: Eesti Raudtee ja Sirbi uus kirjandusauhind. Mõttetult suur pilt (kauba-!)rongidest, aga noh, sponsori asi. Mõlema laureaadi kohta (Andres Vanapa ja Piret Kristiina Ehin) üks lause ja mõlema kohta kokku veel üks lauseke (et "eriti hõrguks saavad nad üheskoos vaadelduna" - kokanduslehekülg?). Ja KulKa toetuste saajad (selle nimekirjaga "Sirbi" numbrit pidavat tunduvalt rohkem ostetama...).

Tänahommikune muusikaline taust: kuulasin kõrvuti Steve Reichi originaalset "Proverb"-i (pala, mille ainukeseks tekstiks on Wittgensteini mõttetera, inglise keelde tõlgituna how small a thought it takes to fill a whole life) ja Nobukazu Takemura remix'i sellest. (Vabandust, viidad on allmusic.com-i lehtedele, mitte muusikale :-))

Mõtlesin ja mõtlesin mina, et miks kõik (OK, p-karu ja krish) järsku "Sirbist" kirjutavad. See on see, kui päevalehti kogu aeg ei jälgi. Mina loen "Sirpi" pidevalt umbes aasta, enne seda sporaadiliselt. "Sirp" ja "Eesti Ekspress" on ainukesed lehed, mis mul paberversioonis käivad. Loomulikult on osa lehte igavam ja osa põnevam, aga üldiselt olen ma siiski rahul. Uuendusi võib muidugi alati teha, aga mu meelest pole ka "Sirbi" minimalistlikul must-valgel väljanägemisel miskit viga. Särtsu, jah, võiks kohati sisus rohkem olla. Vaat kui saaks võtta paremad loomujooned "OP"-ilt ja "Sirbilt", võiks saada päris toreda tüki.

Umbes viis korda paksemat lund ja viis kraadi vähem külma. Ja oleks päris tore "Talv Dorpatis" (tundmatu autor, segatehnika).

Vana nali teadustööde kirjutamisest. Vahel ikka meenub, kui enda peale mõtlen. Veidrast portaalist leidsin selle küll seekord...

Kunagi, ma usun, et 8-9 aasta eest, juhtusin lugema Ameerika luuletajanna May Swensoni (1919-1989) luuletust "The Universe". Täna hakkas selle lõpp mind uuesti kummitama (suurepärased kõla- ja riimimängud) ja ma otsisin terve luuletuse üles. Siis kogust "To Mix with Time" (1963):

                         What

                         is it about,

                 the universe,

                 the universe about us stretching out?

      We, within our brains,

          within it,

                       think

 we must unspin

the laws that spin it.

                    We think why

            because we think

            because.

            Because we think,

                    we think

                   the universe about us.

               

            But does it think,

                  the universe?

                   Then what about?

                             About us?

                       If not,

must there be cause 

              in the universe?

 Must it have laws?

                    And what 

             if the universe

                     is not about us?

                  Then what?

                       What

                       is it about?

                   And what

                          about us?

Tänane ulmeteaduse menuk (1989. aasta Kölni dissertatsioon) veidra nimega mehelt kannab pealkirja Marsi koloonia: planeediasustuse õiguslikke küsimusi ehk siis: Elmar Vitt, Die Marskolonie: Rechtsfragen der Planetenbesiedelung. Diss. Köln, 1989. XXXII, 274 S. Kui ei usu, vaata nt siia.

Päeva slip: "heale teole vastatakse heaga ja halvale halvaaga."

Jälle mina, ikka mina! Isegi selle augu olid nad siia minu jaoks kaevanud!
Porca Madonna!

Huvitav, kas ma olen alateadlikult kogu elu oodanud, et saaks öelda lause "kurk on täiesti punane" ja mõelda selle all hoopis boršitaldrikus oleva köögivilja tooni??

Muide, aastalõpukingitus endale: Pärdi plaat "Triodion". Kaheksa hästi ilusat pala, neist viis esmasalvestused. Mulle meeldib hetkel eriti "... which was the son of ...", mille tekstiks on Luuka evangeeliumi 3:23-38 üdiigavad genealoogilised read.

Ma mõistan, et toiduainetööstuses on omad reeglid, millest profaanid ei peagi aru saama, aga miks ikkagi peab olema Astri piparkoogitaigna peale kirjutatud "Säilivus 720 tundi" mitte "30 päeva"?

Üle mitme aasta õnnestus peaaegu täielikult ilma jääda igasuguste telekanalite aastalõpuprogrammidest. Ühe silmaga juhtusin ainult vaatama TV3-e saatejuhiparoodiaid (Norman kui Urmas Ott ja Juhan Ulfsak & Milling kui Mihkel Raud ja Tuuli Roosma), mis olid mu meelest päris naljakad. Siis juba tulestik, mis Tartus oli sel aastal tõesti ilu-. Uue aasta saabumise tunne oli täitsa olemas, vastupidiselt jõulutundele.

Mis siin ikka suuri sõnu teha. Head uut aastat!